Energiasäästlikest majadest kõneledes jooksevad läbi sellised terminid: passiivmaja, nullenergiamaja, plussenergiamaja, madalenergiamaja jne. Kuidas selles kõiges orienteeruda ja aru saada, millega on täpsemalt tegemist ja mis oleks see õige lahendus?

Natural House OÜ partnerid Heiki Jürissaar ja Marko Mets kinnitavad, et praegusel ajal võetakse Põhjamaade turul energiasäästlike majade kontseptsioonis kõige enam eeskuju just nimelt Saksa, Austria ja Rootsi traditsioonidest. Esimese passiivmaja tehnoloogia loojaks peetakse Wolfgang Feisti, kes pani 1990. aastate alguses aluse Darmstadti instituudile Saksamaal, ja selle instituudi sertifikaat on praegu väga suure väärtusega energiasäästlike majade turul.
Passiivmaju on viimastel aastakümnetel Euroopas orienteeruvalt ehitatud paarikümne tuhande ringis, neist lõviosa just saksakeelsetes riikides ja Põhjamaades.

Segadus identiteediga

“Enamikes arenenud maades on spetsiaalsed instituudid, kus tegeldakse energiasäästlike majade teemadega, Eestis on selle rolli võtnud Tartu Ülikool ja Tallinnas Tehnikaülikool, kuid Eesti riik ise ei ole märkimisväärselt panustanud, rohkem oodatakse panustamist ettevõtjatelt. Tänase Eesti probleem on rahanappus, tahetakse saada energiasäästlikku maja tavamaja hinnaga, aga see pole võimalik,” ütleb Marko Mets.
Spetsialisti sõnul on Eestis uue ajastu energiasäästlike majade areng pidurdatud juba seetõttu, et riigisektoris võidavad ehituskonkursside pakkumisi odavamad pakkujad. Riigiinstantsid on ühed suurimad teerajajad ning erasektor võtab vaikselt eeskuju.
“Põhja-Euroopas, kus on meie firma põhiturg, on inimesed palju enam hakanud mõtlema, et kodu on kindlus. Koht, kuhu lähed õhtul, et end laadida, puhata ja hästi tunda. Kodu tehakse võimalusel kordumatu, ja see lahendus, mis majas on, on läbi mõeldud: pole mõttetuid pindu ega ka ruumikitsikust. Inimene mõtleb selles suunas, et olla keskkonnasõbralik, et ei tekiks meeletut tarbimisjääki,” räägib Heiki Jürissaar
Praegu on võimalik saada passiivmaja kaks korda odavamalt kui 2007.aastal, kinnitab Jürissaar. Tema andmetel kõigub hetkel passiivmaja ehitamise ruutmeetri hind Eestis keskmiselt 15 0000–16 000 krooni ringis, sõltuvalt majast. Passiivmaja puhul ei saa kokku hoida, seal tuleb teha erisüsteemid ning panna kõike rohkem kui tavamajale: paremad aknad, parem ventilatsioonisüsteem, parem küttesüsteem, seadmed ja lahendused on kallimad. Kõik selleks, et saada tõeliselt hea tulemus.
Olukorra teeb tunduvalt keerulisemaks, et Eesti seadused ei ole energiasäästlike majade valdkonda reglementeerinud. Pole kokku lepitud, mida tähendavad terminid: passiivmaja, nullmaja, plussmaja. Seetõttu on ka turul kerge segadus.
“Igaüks võib öelda, et madalenergiamaja on see, millele on pandud 5% rohkem soojustust. Kuna kõik on seadusega reglementeerimata, annab see vabad käed: keegi ei saa öelda, et nii ei või teha või et just nii peab tegema,” nendib Marko Mets

Terminoloogia lahtiseletamine

Marko Metsa kinnitusel on võimalik energiat säästlikult tarbivate majade jaotus teha ka järgmiselt: kõigepealt madalaenergiamaja, siis passiivmaja, siis nullenergiamaja ja siis plussenergia maja. Jaotus areneb sedasoodu, mida rohkem maja energiat taastoodab.
Madalenergiamaja üldiselt ise energiat veel ei taastooda, kuid võib kütet aastas kulutada mitte rohkem kui 30 kW/m², passiivenergiamaja aga mitte enam kui 15 kW/m².
Passiivmaja ehitus algab mõtteviisist, kuidas hoida kokku küttekulu. Terminis väljenduv “passiiv” tähendab, et väliskeskkonnast tulenev energiatarbimine on viidud miinimumini. Siin mängivad rolli paljud tegurid. Esiteks klimaatilised tingimused (kas maja asub sisemaal või mere/ookeani ääres, kui suur on looduslik päikesevalgus selles piirkonnas jne).
Maja välisdisaini kujundamisel on ilmakaared üks põhinäitaja. Võimalikult rohkem klaaspindu soovitatakse panna lõunasuunda, võimalikult vähe põhjasuunda. Mida väiksemad klaaspinnad, seda lihtsam on saavutada passiivmaja tulemust. Kui aknapinda on rohkem lõunasuunas, siis on võimalik, et majja tuleb soojusenergiat päevasel ajal rohkem tänu päikesevalgusele, ja tänu sellele on ka kütteefektiivsus suurem.
Palju tähelepanu pööratakse ventilatsioonile. Heiki Jürissaar: “Kui tunni aja jooksul vahetatakse ruumis õhk välja kaks korda, siis on hästi oluline, et väljaminev õhk annaks oma soojusenergia väljast sissetulevale õhule. Selleks on spetsiaalsed ventilatsioonid. Passiivmaja puhul on eesmärk saavutada võimalikult väike soojaleke, s.t, et maja peab olema võimalikult soojapidav – seinad, aknad – ning et ventilatsiooni kaudu ei läheks soe majast välja. Ka põrandad, katused ja laed peavad olema soojapidavad.”
Passiivmaja (nagu ka null- ja positiivenergiamajade) puhul kasutatakse tavaliselt maakütet. Jürissaare sõnul on maaküte suhteliselt efektiivne. “Sisuliselt on tegu külmkapiefektiga: külmkapi taga on torud, mis eraldavad sooja; külmkapi sees torud, mis eraldavad külma. Maakütte puhul pannakse maa sisse torud, mis võtavad maa seest soojusenergia ja toovad selle majja. Majas antakse soojus ära ja jahtunud soojuskandja suunatakse majast välja uuele ringile. Kasutatakse energiat, mis on maa sees, võetakse maa soojusenergia ja transformeeritakse see toasoojuseks.”

Mis on null- ja plussenergia?

Nullenergiamaja on passiivmajast samm edasi. Nullenergiamaja suudab transformeerida oma energiat nii, et aastane küttekulu on vähem kui 15 kW ruutmeetrile (nagu ka passiivmaja puhul), kuid lisaks sellele kasutatakse autonoomset energiasüsteemi: maja tarbib sama palju energiat, kui ise toota suudab. Selleks kasutatakse kas päikesepaneele, vee-energiat (nt hüdroturbiinid, mida saab jõgedesse paigaldada), või tuuleenergiat (tuulikud, mis toodavad energiat).
“Majale on installeeritud juurde seadmeid, mis toodavad energiat, ja sellest piisab, et katta maja energiavajadus, ehk siis ei vajata enamasti peale vähese elektrienergia muud lisaenergiat väljastpoolt,” selgitab Jürissaar. Põhifookus ongi sellel, et maja tarbiks sama palju energiat, kui ise suudab toota. Tarbitav energia ja toodetav energia on nullis.
Plussenergiamaja on veelgi samm edasi. See tähendab, et maja juurde paigutatakse võimsamad lisaseadmed, mis suudavad toota nii palju energiat, et seda saab vajadusel müüa ka naabrile. Näiteks maja enda tarbeks on vajalik 5 kW tuulegeneraator, aga paigaldatud on 10 kW generaator. Energiat jääb üle, energia on plussis, seda saab edasi müüa. Naaber annab sulle kartuleid, sina elektrit vastu – nii oleks see teoreetiliselt võimalik Eesti turul, kus energiamüük pole veel seadusega paigas.
Kuid miks ikkagi on energiasäästlike majade nii palju erinevaid tüüpe? “Oleme oma arengus staadiumis, kus inimestel ongi valikuvõimalused. Miks on ühekorruselised, kahekorruselised, kolmekorruselised majad? Pigem näen küsimust selles, et kui praegu saaks inimene valida, kas võtta sama raha eest tavamaja või efektiivenergiamaja, siis ta valiks energiasäästliku maja. Aga paraku tuleb viimane praegu tavamajast veel tunduvalt kallim,” ütleb Heiki Jürissaar
Tulevikus, kui tehnoloogia on odavam ja hinnad ühtlustuvad, saab juba rohkem mõelda energiasäästlikkusele oma kodu rajamisel, usub Jürissaar. Praegu pole Eestis konkreetselt passiivmaja, nullenergiamaja ega positiivenergiamaja veel näiteks Natural House OÜlt tellitud, hetkel küll käivad läbi kolmed läbirääkimised. Norras, Rootsis, Soomes ja Islandil kokku on firma püstitanud 8 aastaga ligi 100 elamist, millest ligi pooled on energiasäästlikud majad.
Eestis on tuult, päikest ja vett, mida annaks energia kodusel tootmisel edukalt rakendada. Norras pole veeturbiini paigutamine jõkke suur probleem, kuid Tallinnas teiste majade vahele tuuliku püstitamiseks tuleb praegu veel palju bürokraatlikke kadalippe läbi närida. Loodetavasti toob tulevik helgemad tuuled ning energiasäästlik areng saab olema soodustatud ka suurema teadlikkuse ja madalamate tootmishindade kaudu.

Peamiselt puitsõrestikmajade ja aiamajade tootmisega tegelev firma Natural House on edukalt kanda kinnitanud Skandinaavia turul, kus hinnast palju olulisem on kvaliteet.

Hetkel ehitavad Natural House’i töömehed näiteks Norras Nesbyenis ühes suusakeskuses kortermaju. Kokku tuleb sinna ligi 500 korterit, millest 32 on valmis. Need on korterid keskklassi norrakatele, kes mägedes puhkamas käivad. Üks jõukas Oslo ärimees tellis firmalt aga 600ruutmeetrise eramu. Kogu projekt läks tellijale maksma 5–10 miljoni krooni vahel, Natural House’i osa oli tarnida majadetailid koos püstitusega.

Firma hakkas kiiresti kasvama pärast 2004. aastat, kui Eesti astus Euroopa Liitu ning ehitus- ja kinnisvaraturg kogus hoogu. Nii Eestis kui ka põhja pool tekkis suurem nõudlus hea kvaliteediga puitmajade järele, mille tellimuse täitmine ei võta liiga palju aega. Natural House’i juhataja Heiki Jürissaar ütleb, et viimase kolme aasta jooksul on firma käive kasvanud üle saja protsendi. Eesti puitkarkassmaju teatakse tema sõnul Skandinaavia turul hea kvaliteedi poolest, mis annab silmad ette teiste Ida-Euroopa riikide, näiteks Poola firmade toodangule.

“Kui Skandinaavias kliente kuulata, siis nad teevad järjestuse, et parimad ehituspuusepad on Soomes, järgnevad rootslased ja siis tulevad eestlased. Meie töökultuuri kiidetakse,” räägib Jürissaar.

Kuna nõudlus puitmajade järele on sellel turul suur, polegi firmal vaja teha muud reklaami kui lihtsalt ehitada kvaliteetseid puidust moodulmaju ja järgida seejuures ehituskultuuri parimaid tavasid. Nii liigub info firma kohta klientide kaudu. Muidugi ei suuda iga majatootja Põhjalas läbi lüüa – sealsetel tellijatel on peen tehniline maitse, mida peab lihtsalt tundma. Algust tegi Natural House omal ajal aiamajadega. Seejärel hakati tootma ja paigaldama suvemaju ning elumaju. Praegu võib firma isegi puidust kortermaja püstitada. Üks selline kolmekorruseline maja on näiteks Norras Lillehammeris ehitatud. Natural House’i majade detailid valmivad Tartu lähedal Roiul paiknevas tsehhis. Kokku töötab seal ja objektidel paigaldamisega umbes 30 inimest.

Tellimusest kuni maja püstitamiseni kulub mõni kuu, sellest objektil kolm-neli nädalat, seda juhul, kui vundament on valmis. 2004. aastal oli firma põhituruks Taani, seejärel kaldus kaalukauss Soome poole. Nüüd aga tuleb enamik tellimusi Norrast.

Tähelepanuväärne on suhtumise erinevus puitehitistesse Põhjamaades ja Eestis. “Kui Eestis on puitmaja suht odav ja kehva kvaliteediga maja, siis Põhjamaades on puitmaja rohkem hinnatud. Põhjus on selles, et Skandinaavias on aastasadu puitmaju ehitatud kvaliteedi arvelt kokku hoidmata,” leiab Jürissaar. Jürissaar lisab, et kui Eesti palk- ja puitkarkassmajade tootjad suudaksid vähegi omavahel koostööd teha, oleksid nende šansid põhjamaades veelgi paremad kui praegu, kus iga firma ajab oma asja.

Jürissaare sõnul on firma eesmärk teha üha rohkem ja paremini ning kasvatada aastas käivet vähemalt 10–20 protsenti. “Anname muidugi endale aru, et selle saavutamiseks peab toimuma areng – areng kasvus,” ütleb ta, pidades silmas eelkõige tootearendust ning efektiivsuse kasvu. “Küsimus on ressurssides – tööjõu kättesaadavuses, ehitusmaterjali hindades. Potentsiaal müüa on seevastu väga suur,” lisab ta. Hetkel kasutab Natural House peamiselt Eesti materjale, aga hinnavahe Skandinaavia omadega pole enam nii suur kui varem. Mõningad siseviimistlusmaterjalid, nagu näiteks teatud kipsplaaditooted, on Jürissaare sõnul Eestis koguni kallimad kui Norras.

“Parimad ehituspuusepad on Soomes, järgnevad rootslased ja siis tulevad eestlased.”

Allikas: Innovatsiooniajakirja HEI (Hea Eesti Idee) 2007 a. juunikuu number

Autor: Toivo Tänavsuu, Eesti Ekspress