Passiivmaja idee põhialuseks on loobuda välisest energiaallikast, mille kompenseerijaks oleks passiivne kütteallikas nagu inimeste kehasoojus, elektriaparaatidest kiirgav soojus, sissekiirgav päiksesoojus. Sellise meetodiga muutub maja peaaegu isesoojenevaks.

Passiivmaja on üks neid kontseptsioone, mida on arendatud lähtudes teaduslikust huvist, kui kaugele saab maja energiakulude vähendamisega minna. Erinevalt muudest lahendustest (null-kütteenergia ja null-energia majad) on passiivmaja osutunud elujõuliseks põhjusel, et küttevajadust ei viida mitte just võimaliku miinimumini, vaid teatud mõistliku piirini, milleks passiivmaja puhul on võimalus aktiivsest küttesüsteemist loobuda. Tavaliselt kütab maja keskküttesüsteem koos torude, radiaatorite ja õli- või gaasikatlaga. Sellise süsteemi soojusvõimsus on ca 100 W/m2.

Passiivmaja puhul on idee, et soojakadusid vähendatakse niipalju, et maja saaks ära kütta ainult sissejuhitavat õhku soojendades. Hea ruumikliima tagamise eesmärgil on passiivmajas kontrollitud õhuvahetus möödapääsmatu. Kui lähtuda standardsest õhuvajadusest 30 m3 inimese kohta tunnis ja eeldusest, et inimese kohta tuleb majas 30 m2, on värske õhu vajadus minimaalselt 1 m3/m2 tunnis. Sissejuhitavat õhku ei soojendata kõrgema temperatuurini kui 50°C põhjusel, et sellest ülespoole hakkab see halvasti mõjuma sisekliimale. Korrutus õhu soojamahutavusega 0,33 Wh/(m3K) annab tulemuseks, et soojuskoormus tohib olla maksimaalselt 10 W/m2. Alla selle saab maja mugavalt ära kütta, andes vajaliku väga väikese koguse lisasooja ainult sissejuhitavasse õhku. See põhimõte kehtib muuhulgas kõikide eluruumide kohta sõltumata kliimast. Välised olud hakkavad mõjutama alles seda, kui raske on soojakadusid piirides hoida, mis võimaldab koos niivõrd väikese lisasooja ja vabasoojusega bilanssi kokku saada.

Soojusvajadus on seega viidud nii madalale, et eraldi "aktiivsest" küttesüsteemist (katlast, korstnast, soojatorudest) saab loobuda. Vajaliku koguse lisasooja saab majja viia koos värske õhuga, mida sinna juhitakse nii või teisiti. Ülejäänud osa soojakadudest kaetakse  läbi lõunakaare akende ruumi siseneva päikeseenergia ning elektriseadmete ja inimeste soojaeralduse arvelt.

Passiivmajakriteerium:

• Hoone soojusvajadus (arvutatud passiivmaja projekteerimise paketiga PHPP) ei ole suurem kui 15 kWh/(m2 a),
• Kogu primaarenergiavajadus, sisaldades kõik majas tehtud energiakulutused (ruumiküte, soe vesi ja elekter) ei ole suurem kui 120 kWh/(m2 a),
• Hoone õhutiheduse mõõtmise tulemus (õhu vahetus kordades 50 Pa rõhuvahe korral) n50 ei tohi ületada 0,6 1/h.
• Passiivmaja standardiga ei ole ette kirjutatud, milliste materjalidega tuleb vajalik tulemus saavutada. Tähtis on, et lõpptulemusena toimiks hoone nendele näitajatele vastavalt.

Kõige alus on soe kodu talvel ja mõnusalt jahe toakliima suvel.

Tänaseks oleme välja töötanud erilise maja energiakontseptsiooni nimega Piljon Positive+
Antud tehnoloogia ühendab erinevad energiasüsteemid alates õhk ja maaküttest kuni
tuulegeneraatorite ja päikesepatareide kasutamiseni.
Iga meie loodud maja on võimeline kuni 100% elektrienergiast ise tootma. Määravaim roll on maja asukohal.